*

Elu pöördus paremaks . Kusjuures aina paremaks läheb . Koolis on mõnus , ainult päevad on ülipikad . Niisiis , ma avastasin endas midagi uut ja huvitavat , mu kirg on Hip-hop . Kui seda korra tantsida siis jäädki seda tegema . Sellega annab välja elada kõik , rõõmu , viha ja kurbuse . lihtsalt tantsid ja sulandud muusikaga ühte . Ma olen äärmiselt tänulik ,et ma selle avastasin - Ma ei saa enam peatuda . Kui kuulen muusikat automaatselt hakkab keha rütmiga kaasa liikuma . O , kuidas ma seda armastan . Muutusid ka mu tuleviku plaanid , kavatsen kindlasti õppima minna tantsu koeragraafiks . Imelik , nii pikalt oli mu sihiks psüholoogia , aga see ei tundu enam üldse niiii põnev . ajaaa , siis ma jäin haigeks ka , reedene päev koolis oli piinav . Mul oli palavik , nohu ja häält polnud olla . Tänaseks olen enamvähem okei , aga siiski . Kirjutasin siis üle pika aja ka luuletuse .

Sina , Mina , Maailm Kaugel paistavad tuled , nüüd taas silmad sule. Ootan mis saab , Lahti kistud mu haav . elu ei ole piinlemiseks , elu on armastamiseks . Kätte jõuab koidik ja ma seisan ikka , suletud silmis pisar. Sa seisad mu kõrval, me käed on põimunud ühte, sügaval su silmis kahetsus , mis palub andeks. Ma olen siin koos sinuga , sees kartus. Kartus , mis lõhestab hinge , aga siin me seisame ja ühte on põimunud me käed . Ma sosistan tasa , Ma armastan sind ... Kallis. Mitte just mu parim luuletus aga siiski midagi ;) Päikest lugejad ! K.