Thoughts.

Kas olete vahel tundnud, et kõik on nagu liigagi hästi? Tundnud, et see hea ei saa olla päriselt nii hea, justkui miski halb vaataks kaugelt, kuni oled päriselt õnnelik, et siis rünnata ja tampida kõik maatasa.Viimasel ajal olen ma aru hakanud saama päris paljudest asjadest, ma ei tea kas see osa kuulub suureks saamise juurde või mitte. Ma olen leidnud enda kõrvale need inimesed , kes on ja jäävad, kes ei kao kuskile, nagu osad lähiminevikus. Kui inimene, kes on määratud olema su elus ilmub, siis ta tuleb vaid selleks,et jääda. Kuidas aga sellist inimest ära tunda? See on lihtne, rasketel aegadel on need inimesed su kõrval, nad on valmis jooksma kasvõi teisest maailma otsast, kui tunned ennast natukenegi halvasti. Neilt inimestel võid sa alati abi paluda, nad ei ütle kunagi , et nad ei oska või ei taha aidata , nad teevad seda alati. Kahjuks on olemas inimesi, kes tulevad su ellu, sa kiindud nendesse , aga just siis kui sa arvad, et võid nendele loota nad kaovad, võttes kaasa killukese sinust. Aga neil on savi ,et sul on valus, või et sa ei oska üksi edasi minna.. Praegusel momnedil ongi kõik kahtlaselt ilus. Mosaiik sai justkui kokku. Ma leidsin endale kellegi,keda olin pikalt otsinud, mu kõrval ja ümber on inimesed , kes mind armastavad ja mul on oma päris esimene kodu.Kas ei kõla hästi? Mu sisetunne ütleb siiski,et kuskilt on oodata suuremat tagasilööki. Ma loodan ,et mu elust ei kao keegi, keda ma arvasin sinna määratud olevat. Hetkel kõik vist K

Who I Am ?

MA pole ammu kirjutanud. Hetkel tunnen, et pean seda tegema, sest viimasel ajal on kõik nii sassis.Miski mu sees murdus ja see muutis mind. Ma olen saanud nii palju haiget inimestelt, kellelt ma seda oodata ei osanud. Samuti on minus kerkinud esile tunded, mida ma oodata ei osanud. Ma ei oska enam edasi liikuda, ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, kuidas peaks. Mis on vale? Mis aga õige? Samas tean ka,et mitte keegi peale minu ei saagi seda välja mõelda. Ma pean ise tugev olema, pean ise leidma lahendused. Kõige rohkem igatsen ma muidugi ennast sellisena nagu ma olin. Muretu..elurõõmus...abivalmis...lõbus.. Aga mind ei ole sellisel kujul enam. Ma tunnen, et peletan kõik endast eemale. Ma proovin olla avatud, ma tahan rääkida oma muredest ma ka teen seda aga mulle jääb mulje,et inimesed tüdinevad, sest nad pole harjunud,et mul on ka muresid. Alati on ju kellegi teise probleemid need mida ma lahendan, aga see ,et mul võib elus olla total breakdown, vot see on nagu liiga palju inimestele. Ma loodan,et inimesed siiski hoolivad, mitte ei võta minu muresid kui lihtsalt ühest kõrvast sisse- teisest kõrvast välja jutte. Ma tean ,et ma tulen toime ja peagi olen endine, aga mind hirmutab fakt ,et see breakdown on kestnud juba nädalaid. Tavaliselt need lähevad üle. Aga , kõik vist.. Sometimes the things get so jaded Still my heart slowly beats Sometimes life gets complicated Still the world around me sleeps I'm ashamed, not to blame Don't wanna think about it Who I am, what I've done How do I carry on? Wanna change, turn the page Don't wanna think about it How do I undo what's done? Undo what's done! Sometimes the things get so faded How is it that you can't see? Sometimes life seems overrated Makes my heart slowly bleed

Uus

Ma pole ei tea mis ajast siia kirjutanud. Mu elus on toimunud nii mõndagi ja ei teagi kust alustada. Kõigepealt sain ma lahendatud probleemi mis mind piinas ja tänu sellele saan palju vabamalt elada. Projekt sujub ka päris hästi, esmaspäeval juba esimene loeng aga ennem seda läheme laupäeval entrumi powerit püüdma. Ma nii ootan seda juba, sest tahan seda Watch me tunnet jälle. Aga, ma olen uhke enda üle. Kui ma vaatan ennast aasta tagasi ja nüüd siis on vahe meeletu.Kui ennem olin ma võimetu väike plika siis nüüd annab iga väiksemgi asi mulle nii palju jõudu ja tahtmist. Elu on lihtsalt nii fun ja väljakutsuv. Ühesõnaga ma olen nii õnnelik ! Panen mingeid pilte ka :)