Thoughts.

Kas olete vahel tundnud, et kõik on nagu liigagi hästi? Tundnud, et see hea ei saa olla päriselt nii hea, justkui miski halb vaataks kaugelt, kuni oled päriselt õnnelik, et siis rünnata ja tampida kõik maatasa.Viimasel ajal olen ma aru hakanud saama päris paljudest asjadest, ma ei tea kas see osa kuulub suureks saamise juurde või mitte. Ma olen leidnud enda kõrvale need inimesed , kes on ja jäävad, kes ei kao kuskile, nagu osad lähiminevikus. Kui inimene, kes on määratud olema su elus ilmub, siis ta tuleb vaid selleks,et jääda. Kuidas aga sellist inimest ära tunda? See on lihtne, rasketel aegadel on need inimesed su kõrval, nad on valmis jooksma kasvõi teisest maailma otsast, kui tunned ennast natukenegi halvasti. Neilt inimestel võid sa alati abi paluda, nad ei ütle kunagi , et nad ei oska või ei taha aidata , nad teevad seda alati. Kahjuks on olemas inimesi, kes tulevad su ellu, sa kiindud nendesse , aga just siis kui sa arvad, et võid nendele loota nad kaovad, võttes kaasa killukese sinust. Aga neil on savi ,et sul on valus, või et sa ei oska üksi edasi minna.. Praegusel momnedil ongi kõik kahtlaselt ilus. Mosaiik sai justkui kokku. Ma leidsin endale kellegi,keda olin pikalt otsinud, mu kõrval ja ümber on inimesed , kes mind armastavad ja mul on oma päris esimene kodu.Kas ei kõla hästi? Mu sisetunne ütleb siiski,et kuskilt on oodata suuremat tagasilööki. Ma loodan ,et mu elust ei kao keegi, keda ma arvasin sinna määratud olevat. Hetkel kõik vist K