Oijahhh . Üks peatükk minu elus sai läbi . Raamat mida kirjutasin peaegu aasta sai täis , kaaned on kinni ja raamat nurka visatud . Mu tunded on nii tuimad , ma tahaks öelda ,et aga võib-olla oligi nii parem aga ma ei saa , see ei ole küll nii raske nagu esimene kord aga siiski on raske , sest minu tunded ei ole kadunud ju , mian ei taha teda kui sõpra , tahaks teda vaid endale . Teisalt aga tuleb edasi minna , peab lahti laskma , ma ei saa lõputult järgi joosta , ma ei saa lasta endale enam iga kuradima päev haiget teha , kasvõi sellega ,et ta lihtsalt ei tee välja . Nii faking raske on sellest mööda vaadata ja näha midagi positiivsed , niii nii raske . Oleks siis keegi kes aitaks , aga keegi ega miski ei aita . Ma tahaks ulguda , karjuda , trampida , aga mu tunded on vaos , vaikselt allasurutud . Ma tahan üle saada , ma tahan ja pean tugev olema . Ma olengi , ma ei kahtle selles , aga see ei saa kerge olema ... It`s everything u have wanted , it`s everything u don`t . One door swinging open , one door swinging close . Ma saan hakkama ...(loodetavasti)