.

Täna oli siis esimene koolipäev .
Klassijuhataja on hirmustore ja ma olen korraga juba ka klassivanem :P Keegi ei olnud nõus just sellepärast :D
Jube , hakkasin mõtlema ,et see kool on nagu raha neelaja , nii palju peab maksma , aga ma olen natuke õnnelik ,et ma sütesse sisse ei saanud , sest see variant on ikkagi sada korda parem mu vanemate rahakotile .

MA pole küll vahepeal pikalt kirjutanud , on ka nii mõndagi juhtunud ...

Inimene , kes tundus minu jaoks nii ideaalne , tegi midagi mis rebis mu sisemuse jälle lõhki . see on umbes nagu , oodatakse kuni ma jälle õnnelik olen ja siis .. Otsustab keegi mu õnne pöörata . Ma mõtlen jälle musti mõtteid , naeran , kuigi sisemuses on torm .
Ma vaatan filme ja ulun , vahetpole kas on õnnelik koht või kurb . Õnneliku koha peal ma nutan sellepärast ,et nad kõik on nii õnnelikud . Kurva kohapeal on enesest mõistetav miks ma ulun . PisaraD LIHTSALT EI PÜSI SEES ENAM , SELLINE TUNNE ,ET TAHAKS NAD KÕIK VÄLJA NUTTA SIIS HAKKAB PAREM , AGA KAHJUKS NEED EI LÕPPE OTSA ...
Inimesed ei ole ideaalsed . Ei . . . Kuid ! Iga inimene on ideaalne kellegi jaoks . Miks see siis ei võiks nii jääda ? Miks ei suuda inimesed olla ja nautida , miks nad peavad haiget tegema . MA olen küllalt rahulik olnud ,armastav , hooliv . Ma polegi muutnud aga lihtsalt teda on valdanud suhteline ükskõiksus . Kuigi ta ütleb , et mina pole süüdi siiski karistabta mind . Mille eest ? KA tõesti ei võigi ma olla hea , sest alati kui ma seda olen saan kõik paha kaela ? MA ei teagi mis ma tegema pean , mässama hakkama ? Ma ei teagi kellele ma neid küsimusi esitan , endale ? Aga ma pean kirjutama väljendama oma tundeid , mul on nii parem .
Aga teate , inimesed kes mu blogi loevad . MA kardan , ma tahaks aja seisma panna ja üldse mitte tulevikku näha . Ma ei taha üksi edasi minna , ma vajan teda enda kõrvale , teda kui inimest , kesmind innustab , kes mind kaitseb , kes ...mind armastab ...
Mu silmi täitsid uuesti pisarad , kui ma vähegi pean mõtlema tulevikule ilma temata .
Ta küll kallistab mind , hoiab mind enda juures ja suudleb mind laubale , lausudes : " MA olen siin , ma ei lähe kuskile ."
Minule tundub siiski , et ma pean oma mälusoppi talletama temast absoluutselt kõike , tema lõhna , tema puudutusi , sest ... ta jääb aina kaugemaks .
Ma arvan ,et tahate teada miks ?
Sest , vanad tundeid leid tal üle pea , ja mulle tundub ,et ta ei üritagi meie nimel nendest loobuda , märkamatult , ta ainult kisub mind rohkem ja rohkem katki .
MA TAHAN TEDA TAGASI ! sellisena nagu ta oli . Minu ideaalne . Kes kuulus vaid minule ja ma ei pidanud kahtlema ka .
MA tean ,et ta loeb seda postitust nii või naa , siis ma ütlen sulle . Palun ,proovi olla sellinenagu sa olid ja ära tee mulle veel rohkem haiget , sest ma ei elaks seda enam üle .
Ma ... lihtsalt armastan sind nii väga .

K.