mystical

Niisiis. Ma pole kirjutanud teab mis ajast. Tundsin tungivat soovi kõik välja lasta mis sinna ajaga kogunenud on. Mu ümber on tohutult palju müsteeriume, mis vajvad lahendamist, küsimusi, mis ootavad vastusi on liiga palju. Spirtuaalse inimesena on mul üsangi lihtne seda kõike taluda, kuid siiski. On müsteeriume ja küsimusi millele ei leidugi vastust. Näiteks ei suuda ma mõista kogu seda negatiivsust mis inimesi ümbritseb, kuidas nad kõik omale seda ligi tõmbavad. Tihtipeale nad ei mõsita,et kõige suuremad hirmud siin elus, tulevadki nendedi vaid seetõttu ,et nad ei suuda hirmust lahti lasta. Inimesed ei mõista ,et kõik mida nad hinges soovivad, kardavad, paluvad just selle nad ligi tõmbavad. Vahel olen tabanud ennast mõttelt,et ma olen liiga hea inimene, liiga empaatiavõimeline.Suudan andestada väga kergemeelselt.Ma lihtsalt ei suuda vaadta teisi piinlemas, seetõttu jään ise pidevalt varju. Minu peamine spirtuaalne juht, hakkas meie esmasel kohtumisel mind voolima, justkui oleks ma plastiliin. Ta õpetas mulle eneseaustust, kuidas enda elust välja tõugata kõik negatiivne, kuidas väja lõigata negatiivsed inimesed. Guess what. I FEEEL BETTER! Samm sammu haaval tunnen kuidas puzzle mu sees hakkab kokku saama. Tunnen ,et on kujunemas päriselt selline inimene kes ma olla tahan. Aitab ei ühtegi ohvertust enam inimestele kellelt ma midagi muud vastu ei saa kui negatiivne vastukaja kõigele. KÕIK! JAlutan kergemeelselt minema, täpselt nii kergelt, kui nemad minu elu lõhkusid, mu tundeid pildusid. Seljataga naersid... Viimasel ajal on elus nii palju toimunud. Lühikese ajaga olen pidanud saama tõsiselt iseseisvaks. Mu kõrval on kaduud palju inimesi, keda ma oleks enda kõrvale tahtnud. Aga nüüd on hilja midagi kahetseda, life goes on. Selle asemel ,et nutta taga kaotatud, tuleb olla õnnelik selle üle mis mul on ja mis mu ellu juurde on tulnud. Leidsin tagaotsitud armastuse ja tunnen jälle, et armumine on võimalik ja see on tõesti paganama hea tunne. MA olen lihtsalt nii õnnelik. MA suudan näha värve ja rõõmsaid inimesi enda ümber. Ma ei kavatse ühtegi minutit oma elus kulutada kurvastamisele. Nüüd on aeg elada enda jaoks! K

Thoughts.

Kas olete vahel tundnud, et kõik on nagu liigagi hästi? Tundnud, et see hea ei saa olla päriselt nii hea, justkui miski halb vaataks kaugelt, kuni oled päriselt õnnelik, et siis rünnata ja tampida kõik maatasa.Viimasel ajal olen ma aru hakanud saama päris paljudest asjadest, ma ei tea kas see osa kuulub suureks saamise juurde või mitte. Ma olen leidnud enda kõrvale need inimesed , kes on ja jäävad, kes ei kao kuskile, nagu osad lähiminevikus. Kui inimene, kes on määratud olema su elus ilmub, siis ta tuleb vaid selleks,et jääda. Kuidas aga sellist inimest ära tunda? See on lihtne, rasketel aegadel on need inimesed su kõrval, nad on valmis jooksma kasvõi teisest maailma otsast, kui tunned ennast natukenegi halvasti. Neilt inimestel võid sa alati abi paluda, nad ei ütle kunagi , et nad ei oska või ei taha aidata , nad teevad seda alati. Kahjuks on olemas inimesi, kes tulevad su ellu, sa kiindud nendesse , aga just siis kui sa arvad, et võid nendele loota nad kaovad, võttes kaasa killukese sinust. Aga neil on savi ,et sul on valus, või et sa ei oska üksi edasi minna.. Praegusel momnedil ongi kõik kahtlaselt ilus. Mosaiik sai justkui kokku. Ma leidsin endale kellegi,keda olin pikalt otsinud, mu kõrval ja ümber on inimesed , kes mind armastavad ja mul on oma päris esimene kodu.Kas ei kõla hästi? Mu sisetunne ütleb siiski,et kuskilt on oodata suuremat tagasilööki. Ma loodan ,et mu elust ei kao keegi, keda ma arvasin sinna määratud olevat. Hetkel kõik vist K

Who I Am ?

MA pole ammu kirjutanud. Hetkel tunnen, et pean seda tegema, sest viimasel ajal on kõik nii sassis.Miski mu sees murdus ja see muutis mind. Ma olen saanud nii palju haiget inimestelt, kellelt ma seda oodata ei osanud. Samuti on minus kerkinud esile tunded, mida ma oodata ei osanud. Ma ei oska enam edasi liikuda, ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, kuidas peaks. Mis on vale? Mis aga õige? Samas tean ka,et mitte keegi peale minu ei saagi seda välja mõelda. Ma pean ise tugev olema, pean ise leidma lahendused. Kõige rohkem igatsen ma muidugi ennast sellisena nagu ma olin. Muretu..elurõõmus...abivalmis...lõbus.. Aga mind ei ole sellisel kujul enam. Ma tunnen, et peletan kõik endast eemale. Ma proovin olla avatud, ma tahan rääkida oma muredest ma ka teen seda aga mulle jääb mulje,et inimesed tüdinevad, sest nad pole harjunud,et mul on ka muresid. Alati on ju kellegi teise probleemid need mida ma lahendan, aga see ,et mul võib elus olla total breakdown, vot see on nagu liiga palju inimestele. Ma loodan,et inimesed siiski hoolivad, mitte ei võta minu muresid kui lihtsalt ühest kõrvast sisse- teisest kõrvast välja jutte. Ma tean ,et ma tulen toime ja peagi olen endine, aga mind hirmutab fakt ,et see breakdown on kestnud juba nädalaid. Tavaliselt need lähevad üle. Aga , kõik vist.. Sometimes the things get so jaded Still my heart slowly beats Sometimes life gets complicated Still the world around me sleeps I'm ashamed, not to blame Don't wanna think about it Who I am, what I've done How do I carry on? Wanna change, turn the page Don't wanna think about it How do I undo what's done? Undo what's done! Sometimes the things get so faded How is it that you can't see? Sometimes life seems overrated Makes my heart slowly bleed

Uus

Ma pole ei tea mis ajast siia kirjutanud. Mu elus on toimunud nii mõndagi ja ei teagi kust alustada. Kõigepealt sain ma lahendatud probleemi mis mind piinas ja tänu sellele saan palju vabamalt elada. Projekt sujub ka päris hästi, esmaspäeval juba esimene loeng aga ennem seda läheme laupäeval entrumi powerit püüdma. Ma nii ootan seda juba, sest tahan seda Watch me tunnet jälle. Aga, ma olen uhke enda üle. Kui ma vaatan ennast aasta tagasi ja nüüd siis on vahe meeletu.Kui ennem olin ma võimetu väike plika siis nüüd annab iga väiksemgi asi mulle nii palju jõudu ja tahtmist. Elu on lihtsalt nii fun ja väljakutsuv. Ühesõnaga ma olen nii õnnelik ! Panen mingeid pilte ka :)

Tühjus

Kui tund tagasi ma olin õnnelik,et see kohutav aasta lõpuks läbi saab siis, pooltundi tagasi tegin ma ilmselt vea. MA poleks pidanud seda blogi lugema, kuigi otsest keeldu ju polnud. Aga , ma sain järjekordse häiriva fakti teada, üks inimene ei väsi korrutamast ,et 2 kõige olulisemat ja kurvemat sündmust minu elust on mu väljamõeldis. See on tüütu juba , aga samas see teeb haiget ,et see on mõjutanud minu jaoks ühte väga olulist inimest. Mulle lihtsalt ei jõua kohale, miks on vaja tal oma nina toppida sinna kuhu poleks vaja? Jah , ma usaldasin talle need 2 teemat , sest ma arvasin,et ta on mu sõbranna. Eksisin, kaks korda eksisin. Ja mis on selle tulemus? Suur närvisasipundar, mis tõmbab mind jälle kusgile oma mulli, mis paneb mu peas tiirlema mõtted mis seal olla ei tohiks . Mulle lihtsalt ei jõua inimeste õelus kohale. Lihtsalt miks..? Ma olen nii õnnelik ja õnnetu korraga.Ma nagu ei tea enam mida ise uskuda, või mida mitte.. Ma tahan ainult oma peas olevatest mõtetest lahti saada , need minema visata, kaugele ja alustada aastat 2013 nii ,et ma ei peaks mõtlema ühelegi 2012 toimunud kurvale sündmusele. Ma tahan ,et 2013 aastal ma lükkaks endast eemale kõik inimesed, kes mulle suurt midagi ei anna ja kes mu elu peamiselt rikuvad. Ma soovin veel ,et ma suudaksin teha õigeid otsuseid, ning kõige enam soovin ma, et mu elu loksuks lõpuks paika.

Projekt !

Ma pole mega ammu siia midagi kirjutanud, aga olen olnud päris hõivatud igasugu asjadega , kui kedagi huvitab , siis mul läheb enam-vähem hästi. Nüüd aga palun ma teilt abi! Kuna minu ideedelaviinist on kerkimas projekt mis võitleb koolivägivalla vastu siis palun ma teid , kes on vähegi kunagi kannatanud koolivägivalla all , või teeb seda siiani , kirjutage mulle oma lugu, mida saaksin projekti raames kasutada, võimalusel saate jääda ka anonüümseks , lood postitage mulle teele aadressil : kustassonh@hotmail.com

Karm

Ma pole päris pikalt siia midagi kirjutanud . Aga.. mu elu on praegu jooksmas suurimasse tupikusse. Ma arvasin ,et ma olen leidnud lahenduse ühele probleemile ,aga ei , see tekitas oma korda umbes 150 probleemi juurde . Lihtsalt paistab , et ma ei saa iialgi päris seda mis ma tahan ja kui saangi kaob see mul ka kohe käest. Kõige raskemaks mulle , teeb selle kõige just see ,et mind ei mõisteta mul pole toetajaid .Mul palutakse ise otsuseid vastu võtta ja elu elada , kui ma aga seda teen on mu otsused tingimatta valed . Ma ei oska enam olla . Sisimas ma tean mis on minu jaoks parim ja ma püüdlen selle nimel , aga seda on raske teha ilma toetajatetta . Samas ma peaks olema harjunud olukordadega kus pean üksi toime tulema , ma peaegu ,et olengi ja ma teen asju ikka nii nagu mina tahan . Küll tulevikus aru saadaksse ,et just sellise tehnikaga ma saavutan kõik selle mis tahan . Good Luck form me . No siiski siinkohal pean mainima ,et 2 toetajat mul siiski on . Aitähh neile .